Kõplamisest ja umbrohust
Kui seemned on külvatud ja ilmuvad esimesed idulehed, annab endast märku ka umbrohi, ning vihma, päikesepaiste ja tuule toimel tekib mullale koorik. Siis tuleb võtta kätte kõblas ja kobestada mullapind umbes 5 cm sügavuselt. Kõplamisel avatakse mullapind õhule, mis suures osas koosneb lämmastikust. Mulla lämmastikubakterid seovad selle ja suurendavad nii mulla viljakust. Tulemus on parim, kui kõblata juurepäeval. Kui kõblata lehepäeval, muutub kaltsium mullas taimedele kättesaadavaks, õiepäeval fosfor ja kaalium ning viljapäeval väävel. Seetõttu on kõplamisel mõistlik silmas pidada taime viljatüüpi, mida tahetakse arendada ja ka vajadust vastava aine järele. Mulla kobestamisel kiirguvad pinnasesse ka kosmilised jõud, ja on seal aktiivsed kuni mullapinna uue avamiseni.
Kui kõplamisele vaatamata umbrohi ikka veel kasvab, saab seda kasutada mullaviljakuse tõstmiseks. Selleks tuleb umbrohi kas kompostida või kui see juba õitseb, valmistada sellest veeanumas virtsa. Virtsa võib vahetevahel lisada väheses koguses tomati, kurgi, selleri ja kapsa kastmisveele. Nad rõõmustavad selle üle. Kui umbrohuvirtsa on jäänud sügisel üle, võib seda enne mullaharimist maapinnale piserdada. Virtsa vesilahus sobib peenelt pihustatuna ka viljapuude või muru leheväetiseks, eriti kui viimase jaoks komposti ei jätku. Umbrohuvirtsas on palju kaaliumi.
Muidugi ei tohi unustada ka kõrvenõgest. Nõgesevirts ei sobi kultuurtaimede jaoks, sest paneb need vohama ja halvendab nende kvaliteeti. Nõgesevirts sobib eelkõige kompostihunniku kastmiseks. Seevastu nõgesetee on tõeline kosutus kartulile ja tomatile. Lehepäeval vastu õhtut lehtedele pritsituna kaitseb ta lehepinda seenespooride eest. Ka viinamari reageerib nõgeseteele väga positiivselt.
Külvikalender 2007