Kogemused teraviljadega

Teraviljakasvatusega puutusin ma kokku juba varases lapsepõlves, kuna minu isa võttis mind tihti põllule kaasa. Ta külvas mitte ainult oma, vaid ka ümbruskonna talunike põlde, sest tal paluti külvata seemnevilja alla minevad põllulapid käsitsi. See oli alati pidulik sündmus. Ta kandis selle töö juures linast riietust, mis oli talus ise valmistatud. Enne tööle asumist põlvitas ta põllu serval ning luges meieisapalvet, paludes taeva õnnistust teravilja kasvule.

Meie külas oli tavaline, et pärast teraviljakoristust korjasid lapsed teedelt kokku mahavarisenud viljapead ja tõid need koju. Isegi õpetaja ergutas lapse selleks tööks, jutustades, et paljud lapsed maailmas peavad nälgima, sest neil puudub leib.

Kaheksa-aastasena oli minu vastutada hanekari. Pärast lõikust viisin ma hanekarja kõrrepõllule. Nad suutsid märgata iga mahavarisenud viljapead ning mälusid terad neist välja. Tollal õppisin ma neilt, kuidas terasid ilma peksumasinata peadest eraldada. Nad libistasid rukki, nisu ja kaera viljapead oma noka vahelt läbi, neid samal ajal mäludes. Vaid kaer valmistas neile raskusi, sest osa teri pudenes mälumise ajal maha ning nende kättesaamine kõrte vahelt oli vaevanõudev. Söödud teradest muutusid nende pugud märgatavalt suuremaks. Ka minu tööks oli mahapudenenud viljapeade korjamine, mis läksid hanedele õhtutoiduks.

Hiljem, sõjajärgsel näljaajal, tuli mul minna jälle ümberkaudsetele põldudele mahapudenenud viljapäid korjama, et oma pere toita. Ma eraldasin terad viljapeadest, nagu ma hanedelt olin õppinud. Terad jahvatasin jahuks naabri käest laenatud vanaaegses kohvimasinas. Ühe leivapätsi jao peeneksjahvatamine oli vaevarikas tegevus, mis lõppes villis kätega. Sellest jämedast jahust sain aga küpsetada perele iga nädal ühe leiva, mis oli täienduseks tollasele vähesele normileivale.

pilt_52.jpg 

Esimesed külvi võrdluskatsed teraviljadega algasid 1958. aastal. Seejuures jäi kõige enam silma, et Kuu lähenemise aegsed (Pg) viljapead olid lühikesed ja laiad ning Kuu kaugenemise aegsed (Ag) pikad ja saledad.

Järgmistel aastatel võis märgata, et Kuu Jäära-, Lõvi- ja Küti-konstellatsiooni ajal külvatud taimedel olid rasked, langevad viljapead, teiste variantide puhul seisid viljapead püsti. Rukis valmistas aga tõelise üllatuse. Erinevate külvivariantide õied olid niivõrd erinevad, et võis vaid imestada. Juurepäeval külvatutel olid õied tumevioletsed, lehepäeval hallikasrohelised, õiepäeval maherohelised ja viljapäeval oranžikas-kollased. Polnud mingit kahtlust, et Kuu sodiaagirütmid mõjutavad teravilju. Seejärel lülitasime katsetesse ka biodünaamilised preparaadid. Ränipreparaadiga pritsimine muutis taimed küll tugevamaks, kuid tõstis rohkem õle kui tera saaki. Otsisime ränipreparaadile paremat kasutusviisi. Pritsisime taimi varem, juba kahelehestaadiumis, mis osutus tunduvalt edukamaks.

Täna teame, kui
1) maad haritakse bioloogilis-orgaaniliselt
2) külviks kasutatakse viljapäevi
3) külvamisel pritsitakse maad kolm korda
    sarvesõnnikupreparaadiga
4) ränipreparaati pritsitakse 1. korda
    kahelehestaadiumis
5) 2. ja 3. korda varahommikul järgnevatel
    viljapäevadel,
on tulemuseks pikemad viljapead ja suuremad terad.

Meie lisakatsed erinevate taimetõmmistega, millega me taimi pritsisime, näitasid raudrohuõite tõmmise puhul samuti sarnaseid tulemusi. See meetod võimaldab seega tõsta nii teravilja saagikust kui ka kvaliteeti. Erinevate teraviljasortidega tehtud katsed näitasid kontrollvariandiga võrreldes kuni 20% suuremat saaki. Arvestada tuleb ka sellega, et väiksemate terade puhul on jahu väljatulek 1 kg puhul 710 g ja suuremate terade puhul 870 g.

 pilt_53.jpg


Tagasi avalehele >>


Kõik sellel veebilehel avaldatud materjalid on kaitstud autoriõigusega. Mitte ühtegi väljaande osa ei ole lubatud reprodutseerida ega paljundada elektroonilisel, mehaanilisel ega mõnel muul viisil ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
© Aussaattage-Verlag Thun & Thun OHG
© Eesti Biodünaamika Ühing
© Kirjastus PreMark