Seemnekasvatusest
Enamik taimi, nii metsikud kui ka kultuurtaimed paljunevad seemnete abil. Metsikud taimed näivad sellega ise hästi hakkama saavat, ent kui täpsemalt jälgida, võib märgata, et seemnete teke on aastati väga erinev. Näiteks ei moodustu pöögil ühel aastal peaaegu üldse seemneid, järgmisel või ülejärgmisel seevastu ülikülluses. Metsikud taimed on veel tugevalt seotud planetaarjõududega. Need ei mõjuta üksnes kasvu, vaid ka õitsemist ja seemnete moodustumist. Kui näiteks 2010. aastal on eriti soodsad konstellatsioonid seemnete moodustumiseks pöögil, siis talletub see pungades ja avaldub seemnerohkusena 2011. aastal. Sama juhtub teistegi taimedega. Metsikute taimede areng ei sõltu niivõrd inimtegevusest ja hoolest, kuivõrd neile „õigetest“ planeedikonstellatsioonidest.
Kultuurtaimed on metsikutest aretatud müsteeriumipaikades kauges minevikus. Selleks kasutasid tolleaegsed inimesed oma erilisi võimeid ja valitud tähekonstellatsioone, mis on taganud, et kultuurtaimed ei ole oma metsikute vormideni tagasi langenud ning on aastatuhandeid ühesugusena säilinud.
Viimase 120 aasta jooksul, kui põllumajandus on suuresti „moderniseeritud“, näib taimede ja kosmose seos üha nõrgenevat. Taimed on inimtegevusest suurel määral sõltuvusse sattunud. Et olukord just kõige õnnelikum ei ole, näitavad ka suured raskused vanade kultuursortide säilitamisel. Ent seni, kuni meil puuduvad meie kultuurtaimed aretanud esivanemate võimed, peame õppima olemasolevat rikkust ja mitmekesisust säilitama.
Selles osas tahame jagada 58 aasta kogemusi konstellatsioonikatsetest erinevate sortidega. Me ei räägi siin aretamisest, vaid seemnekasvatusest sordi või tüübi säilitamise eesmärgil. Ja eelkõige just neile, kes tahavad seemet omaenda tarbeks kasvatada. See võib tunduda mõnelegi liigselt aega- ja vaevanõudev. Ent kui leida huvigrupp, kellega seda koos teha, on niisugusel ettevõtmisel ka oma rõõmuvarjund - midagi tehakse koos ja jagatakse omavahel tulemusi. Selline meeleolu on taimedega tegelemisel vältimatu.
Seemnekasvatuses tuleb alati silmas pidada põhireeglit: kui soovitakse saada häid seemneid, tuleb lasta taimel täielikult välja areneda. Nii näiteks peab peasalat moodustama korraliku pea, enne kui lehemoodustamist toetavalt hoolduselt minnakse üle seemnete moodustamist toetavale. Või peab näiteks redis tüüpilise kuju saavutama, pärast seda alles hakatakse seemnete teket toetama. Üksnes nii saavutatakse, et seemned kannavad soovitud taimetüüpi edasi.
Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et taimedele jääks piisavalt aega seemnete valmimiseks. Seetõttu on soovitav alustada külvi või mahaistutamisega (porgandi, peedi, sibula jms puhul) võimalikult vara. Kui seemnete valmimine jääb liiga sügisesse, on tihti raske saada küpseid seemneid.
Järgmisena käsitleme enimlevinud köögiviljade seemnekasvatust nelja viljaorgani järgi hooldamise seisukohast.
Peasalat
Peasalat on tüüpiline lehttaim. Külvatakse lehepäeval, pikeeritakse ja istutatakse välja istutusaja (laskuva kuu) lehepäeval. Kõiki hooldustöid tehakse samuti lehepäeval.
Kui on moodustunud ilus tihe salatipea, jätkatakse hooldustöid viljapäeval. Kiiresti tekivad õisikud ja moodustuvad seemned. Vahetult enne täisküpsust tõmmatakse lehepäeval kogu taim koos juurtega maa seest välja ja riputatakse üles kuivama. Järgnevate tööde puhul pole enam kindlaid konstellatsioone vaja jälgida, seemneid ei ole siiski soovitav eraldada kriipsjoontega märgitud päevadel.
Kuivanud õisikud lõigatakse ära paberi kohal, et pudenevad seemned kaotsi ei läheks. Kui tegu on väikese kogusega, saab seemneid ka käte vahel lahti hõõruda.
Sarnaselt peasalatile kasvatatakse ka lehtsalati, põldsalati ja spinati seemet, viimase puhul tuleb silmas pidada, et moodustuvad nii emas- kui isastaimed, seemet saab vaid emastaimedelt.
Õitsev spinat, vasakul emas-, paremal isastaim.
Redis
Redise viljaorgan on juurepaksend. Külvatakse juurepäeval otse peenrasse. Hooldustöid tehakse samuti juurepäeval. Saagi koristamisel jäetakse osa rediseid kasvama, väljatõmbamisel tekkinud augud surutakse kinni, et kasvama jäänud taimedel oleks mullaga hea kontakt.
Järgnevad hooldustööd tehakse viljapäeval. Mõne aja pärast tekib tõeline põõsas rohkete õitega. Vajadusel tuleb taimi võrguga lindude eest kaitsta. Kui kõdrad hakkavad kuivama, tõmmatakse taim maa seest välja ja riputatakse juurtpidi kuivama.
Porgand
Porgand võib anda väga palju seemneid. Porgandit külvatakse, hooldatakse ning koristatakse juurepäeval. Kui ei ole tegu sügavapõhjaliste muldadega, võivad porgandid hakata maa seest välja kasvama. See ei tule kvaliteedile kasuks, sest väljakasvanud osa muutub roheliseks ning meelitab ligi porgandikärbest. Selle vältimiseks tuleb porgandit õigeaegselt mullata. Koristusküpsuse tunnus on enamikel sortidel ümardunud juurikaots. Porgand võetakse üles juurepäeval.
Kevadel pannakse juurikas maha viljapäeval ning kaetakse korralikult mullaga. Edasised hooldutööd tehakse samuti viljapäeval. Kui seemned on valminud, tõmmatakse kogu taim juurepäeval välja ning riputatakse üles järelkuivama.
Sarnaselt porgandile kasvatatakse punase peedi, pastinaagi, kaalika jms seemet.
Kartul
Kartuli saagikus ja kvaliteet on kõige paremad, kui ta pannakse maha, mullatakse ja koristatakse juurepäeval, kuigi tegemist ei ole juurviljaga. Kui kasvatatakse seemnekartulit, siis on soovitav mugulad maha panna ja hooldada viljapäeval, kuid üles võtta juurepäeval.
Kartuli paljundamiseks on mitu võimalust. Tavaliselt tehakse seda väikeste mugulatega, suuremaid võib noaga poolitada ning lõikekoht jäetakse allapoole. Kui tahetakse kasvatada spetsiaalselt seemnekartulit, siis lõigatakse suurematest kartulitest silmad välja ja pannakse maha, lõikekoht allpool. Neist kasvavad väikesed, seemnekartuliks sobivad mugulad.
Kartuli tegelikud viljad on tomatisarnased, 2-3 cm läbimõõduga rohelised kerakesed, mis tekivad pärast õitsemist. Valmimisel muutuvad need kollakamaks ja kukuvad maha. Viljades on palju väikesi seemneid, mida kasutatakse sordiaretuses.
Kes tahab kartulit pikemat aega paljundada, peab valima sordi, mis veel õisi moodustab ning mille pealsed sügisel närbuvad. Pikaajaliseks paljundamiseks ja säilitamiseks ei sobi sordid, mille pealseid tuleb sügisel niita, sest need ei närbu - mugulad ei valmi korralikult ning on vastuvõtlikud haigustele.
Tuliseid vaidlusi tekitab kartulite väetamisviis. Ühed arvavad, et kevadel tuleb anda korralikult sõnnikut või virtsa, teised – kelle hulka kuuluma ka meie – on seisukohal, et tervete ja maitsvate kartulite saamiseks tuleb kartulipõldu väetada sügisel hästi komposteerunud sõnnikuga. Sõnniku-virtsaga väetatud kartulite pealsed on lopsakamad ja mugulad suuremad, kuid meie vaatluste põhjal säilivad kompostiga väetatud kartulid lisaks paremale maitsele ka paremini ja on haiguskindlamad.
Silmade väljalõikamine.
Sibul
Sibulat saab vastavalt kasutusviisile erinevalt kasvatada. Kui pealseid soovitakse saada, pannakse tippsibulad maha istutusaja lehepäeval; lehepäeval hooldatakse ja lõigatakse ka pealseid, et need rõõmsalt juurde kasvaksid. Taim keskendub siis pealsete kasvatamisele, ent sibulad ei sobi nii hästi säilitamiseks.
Kui soovitakse kasvatada eelkõige sibulat, niisiis „juurt“, pannakse tippsibulad maha istutusaja juurepäeval. Hooldatakse juurepäeval. Saaki koristatakse samuti juurepäeval - istutusajal, et sibulad säilitamisel pealseid ei ajaks.
Sibulaseeme kasvatamiseks valitakse sibulad välja üksnes juurepäeva-sibulatest ja pannakse kevadel maha istutusaja viljapäeval. Sibulast jääb välja vaid ots. Hooldustöid tehakse samuti viljapäeval. Seejärel kasvatab sibul üsna kiiresti pealsed ja õisiku. Viimane sirutub uhkelt kõrgusse, kerajas rohkeõieline õisik moodustab üsna palju seemneid. Koristatakse siis, kui õisik hakkab kuivama. Juurepäeval tõmmatakse kogu taim järelkuivamiseks maa seest välja. Kui pealsed on kuivanud, lõigatakse õisik ära ja asetatakse paberile või kuivatisse täielikuks kuivamiseks. Seemnetest kasvatatakse järgmisel aastal tippsibulad, juurepäeva hooldusega. Et tippsibulad liiga suureks ei kasvaks, võib seemneid külvata õige tihedalt.
Kui soovitakse kasvatada tihedaid, hästi säilivaid ja terveid sibulaid, tuleb silmas pidada, et sibul ei taha sarnaselt porgandile väetamist.
Õitsev sibul.
Kurk
Kurk on viljataim. Külvatakse viljapäeval, istutatakse kasvuhoonesse või välja istutusaja viljapäeval, hooldatakse ja saaki korjatakse viljapäeval. Seemnete saamiseks lastakse mõne ilusa vilja väätidel korralikult küpseda, mille tunnus on tavaliselt kollakasoranžikas värv. Kui taim hakkab närtsima, korjatakse seemnekurk ära viljapäeval ja asetatakse aknalauale. Kui vili on muutunud seest pehmeks, pudingitaoliseks, lõigatakse kest pikuti lõhki. Seemneid saab pehmest viljalihast kätte sõelal pestes. Seemned asetatakse kuivamiseks kuivatuspaberile. Ühe-kahe päeva pärast pööratakse seemned ümber, et vältida nende kleepumist paberi külge.
Sarnaselt kurgile kasvatatakse tomati, kõrvitsa, meloni, paprika seemet.
Kapsas
Kindlasti tekib küsimus, miks ei ole erinevatest kapsaliikidest räägitud. Köögiviljanduses kuulub neile ju väljapaistev osa. Enamiku kapsaliikide seemnekasvatus on sedavõrd komplitseeritud, et on parem jätta see aretajate ja professionaalsete seemnekasvatajate hooleks. Muidu jõutakse üsna kiiresti tulemuseni, millel pole oodatud taimetüübiga eriti palju tegemist.
Külvikalender 2011