Kuus ja kuukalendritest
Tänapäeval avaldatakse rohkesti erinevaid kuukalendreid. Et mõista nende populaarsuse põhjust, tuleb pöörata pilk minevikku. Kuu- ehk lunaarkalendritel oli vanades kultuurides ning on osalt veel ka praegusel ajal (näiteks islami) ajaarvestuses ja elukorralduses tähtis roll. Ilmselt on siin oma osa asjaolul, et kuufaasid ja muud Kuu liikumisrütmid on päikesefaaside või planeetide liikumisrütmidega võrreldes kergemini ja täpsemini jälgitavad. Kuu liikumise järgi määrati kindlaks mitte ainult religioossete pühade ja toimingute aeg, vaid selle järgi korraldati ka igapäevast tegevust. Siiski polnud tollane ajaarvestus üksnes Kuule orienteeritud, vaid Kuu liikumisrütmid olid erinevates kultuurides tihti küllaltki keerulisel viisil seostatud päikeseaastaga või kindlate kinnistähtedega tähistaevas. Niisugune mitmekülgne teadmine taevas ja maal toimuva seostest läks aja jooksul aga suuresti kaduma ning keskajaks oli sellest säilinud üksnes lihtsustatud reeglite kogumik, nn 12 kuu reeglid. Nende keskaja talupojakalendrite viimaseks järelkajaks oli 17. sajandil Langheimi kloostri abti Mauritus Knaueri koostatud ilmaennustuse ja põllumajanduslike tööde kalender, mida veel ka praegu saja-aastase kalendri nime all välja antakse. Need reeglid määrasid kindlaks, millal külvata, vilja koristada, puid langetada jpm. Kuigi nende rakendamise tulemus oli õige kasin, usuti aastasadu jätkuvalt nende kasulikkusse, hoolimata sellest, et nii mõnedki uurijad väitsid juba 18. sajandi esimesel poolel ja 20. sajandi kahekümnendatel, et kahaneva kuu lõpufaasis langetatud puit ei ole oma omadustelt ja vastupidavuselt mingil moel parem mõnel muul ajal langetatust.
See vanemale ajale omane elutunne, et inimtegevuse edukus ja tulemuslikkus sõltub suuresti sellest, kas midagi tehakse soodsal või ebasoodsal ajal, püsis kõigele vaatamata pikka aega ning hakkas vähemalt põllumajanduse valdkonnas murenema siis, kui saksa keemik Justus von Liebig (1803–1873) tõi oma mineraalsete taimeväetiste alaste uuringutega põllumajandusse täiesti uue suuna. See uus väetamisviis andis taimekasvatuses väga häid tulemusi. Ajateguri, õige ajahetke silmaspidamine hakkas järk-järgult asenduma ainelise teguri tähtsustamisega.
Selle suuna puuduseks oli aga kõrvalekaldumine põhimõttest, et väetamise eesmärk on eelkõige mulla viljakuse suurendamine, mitte taimede n-ö toitainetega varustamine. Niisuguse ühekülgsuse tagajärjed ilmnesid õige pea ning seda kogedes pidi Justus von Liebig veel oma eluajal põllumehi manitsema, et nad pööraksid tähelepanu ka huumusele.
Justus von Liebigi juurutatud uus väetamisviis on tänapäeva keemiale orienteeritud põllumajanduse nurgakivi. Kuid sellise põllumajanduse varjuküljed olid ka põhjuseks, miks rühm põllumehi pöördus Rudolf Steineri poole sooviga saada impulsse teistsuguse suuna jaoks, mis peab oluliseks mulla viljakuse tõstmist ja säilitamist. Steineri 1924. aastal peetud põllumajanduskursus rajas aluse bioloogilis-dünaamilisele põllumajandusviisile, mille üheks juhtlauseks on: väetamine on maa elavdamine.
Biodünaamilisel põllumajandusel õnnestus laiemalt mõjule pääseda alles pärast Teist maailmasõda, kuid muutus siis küllaltki kiiresti põllumajanduskultuuri kindlaks osaks. Erinevaid kriteeriume aluseks võttes arenes sellest aastate jooksul välja lihtsustatud bioloogiline meetod ehk üldisemalt mahepõllumajandus.
Kui nüüd pöörduda veel kord tagasi Justus von Liebigi sõnade juurde, et huumust ei tohi unustada, millega ta oma n-ö „Keemilistes kirjades” põllumehi manitses, siis tuleb siin eristada taimedele kättesaadavat ja toorhuumust. Kui viia mulda rohkesti sõnnikut või haljasväetist, siis huumusesisaldus mullas küll tõuseb, kuid taimed seda enamasti kasutada ei saa või saavad seda kasutada vaid osaliselt. Sellist väetist tuleb eelnevalt kas kompostida või töödelda mulda, nii et mullaorganismid saaksid seda muundada. Haljasväetist tuleks eelnevalt multšida, lasta närbuda ja siis mulla pindmisse kihti töödelda. Alles kahe nädala pärast küntakse see sügavamalt sisse. Kui jätta närbumise etapp vahele, võib sisseküntud suur haljasmassi kogus hallitama hakata, see aga takistab mullaorganismide tööd. Head huumust sellest tavaliselt ei saa.
Huumus on vajalik ka selleks, et mullas saaksid toimida kosmilised jõud. Meie poolt läbi viidud kompostikatsed ja mullaanalüüsid näitasid, et kosmiliste impulsside mõjulepääsemiseks peab mullas olema vähemalt 1,1% taimedele kättesaadavat huumust. Kui selle osakaal on väiksem, siis ei tasu ka oodata, et taimede kasvus avalduks planeedikonstellatsioonide toime sel viisil nagu meie seda kujutame. Kuid tähe- ja planeedimaailma toimimise viisi ei mõjuta üksnes mulla huumusesisaldus, vaid ka vesi. Neile, kes merd sõites peavad arvestama loodetega, on Kuu liikumise ja vee omavaheline seos teada. Tõusu ja mõõna nähtus on täiesti ilm-selt seotud täiskuuga ja kuu loomisega.
Juba esimestel katseaastatel sai meile selgeks, et Kuul on erinevad omadused. Neist üks osa avaldub kuufaaside toimes vee-elemendile, teine Kuu võimes vahendada Maale tähtkujude jõude. Viimases seoses on kuufaasidel kõrvaline osa või puudub see üldse. Kuufaasid võivad olla vaatlejale küll huvitavad ja kergesti jälgitavad, kuid meie katsete põhjal puudub neil mullapinna ja taimekasvu mõjutamisel nimetamisväärne tähendus.
Maria Thuni Külvikalendrit on avaldatud juba 55 aastat ja selle aja jooksul on hakanud ilmuma ligi 30 erinevat kuukalendrit. Et kuukalendri nimi on nii ajaloolistel põhjustel kui ka arvukate tänapäevaste astroloogiliste ja aianduskalendrite tõttu laialt levinud, laiendatakse seda tihti ka Külvikalendrile, kuigi me ise pole seda nime kunagi kasutanud ning oleme sellise määratluse alati tagasi lükanud. Külvikalender näitab eelkõige taimemaailma ja kogu kosmose seoseid.
Muidugi võib nüüd tekkida küsimus, kas pole taimed siis pidevalt allutatud loomaringi tähtkujude mõjudele, sest Kuu läbib loomaringi 12 tähtkuju küllaltki lühikese aja jooksul ja ühe vegetatsiooniperioodi jooksul korduvalt. Osalt on see küll nii, kuid nagu näitavad katsed, saavad taimed kosmilisi mõjusid vastu võtta, endas realiseerida ja ka välja näidata siis, kui mulda, milles ta kasvab või kuhu ta alles seemnena külvatakse, liigutatakse. Mullapinna liigutamine kündmise, äestamise, kõplamise jms kaudu aktiveerib mullaorganisme ning tänu sellele muutub ka taim uue orientatsiooni tõttu aktiivseks ja suudab vastu võtta kosmilisi mõjusid. Kuid niisugune peen, õrn mõju saab avalduda üksnes siis, kui mullas on piisavalt taimedele kättesaadavat huumust.
Sellist Kuu poolt vahendatud loomaringi kosmilist mõju saab aga ka takistada, näiteks ebaproportsionaalselt suure väetisekogusega, olgu see siis orgaanilist või mineraalset päritolu, ning tugeva vihmutamisega. Viimasel juhul hakkavad ülekaalukalt toimima kuufaasid.
Lisaks Kuule mõjutavad taimekasvu ja ilmastikku ka teised planeedid. Need liiguvad Maalt vaadatuna samuti loomaringi tähtkujude taustal ja vahendavad Maale nende erinevaid jõude. Nende puhul tuleb aga arvesse ka nende endi mõjumislaad. Näiteks kui vesiste kalduvustega Neptuun asub Vähi tähtkuju vee-elemendis, siis on tema mõju oluliselt tugevam. Nii annab ka valgusega seotud Veenus Kaksikute tähtkuju valguselemendis tugeva impulsi valgus-õiemõjude avaldumiseks mitte ainult taimekasvus, vaid oluliselt ka ilmastikus.
Maalt vaadatuna kuulub ka Päike loomaringis liikuvate planeetide hulka, ehkki talle kuulub väljapaistvam positsioon. Päikese roll aastaaegade tekkimisel on üldteada. Teisalt ei saa rääkida mitte lihtsalt Päikesest, vaid nagu Rudolf Steiner viitas, tuleks öelda Lõvi-Päike, Neitsi-Päike, Kaalude-Päike jne. Päikesel on erinevates tähtkujudes erinev olemus.
Niisiis võib näha, et kosmilisi mõjusid ei vahenda mitte üksnes Kuu, vaid harmoonilise toime eest hoolitsevad kõik planeedid koos, ning et inimesel on võimalik neid protsesse aktiivselt juhtida ja neis osaleda.
Külvikalender 2017