Meie katsete ajalugu. Tagasivaade aastatele 1963 – 1999
Meie esimesed katsepõllud asusid viljakas piirkonnas. Gisselbergi liivastel aga huumusrikastel, 65 punktiga hinnatud põllumaadel kasvasid hästi kõik taimed. Kliimatilised tingimused võimaldasid kasvatada samal vegetatsiooniperioodil pärast teravilja ka vahevilja, mis oktoobris mulda kultiveerituna ning preparaatide kaasabil sedavõrd hästi komposteerus, et novembri alguses võisime alustada sügiskünniga. Ülejäänud katselappe väetasime valmis kompostiga ning külvasime rapsi või talivilja.
Rauischholzhauseni pruunmullaga katsepõllud olid hinnatud koguni 80 punktiga. Neil katselappidel praktiseerisime sügist sõnnikukompostiga väetamist ning suviviljade kasvatamist. Pool katsepõllust oli pidevalt liblikõieliste all, et ühtlustada mitmesuguste katsete käigus tekkinud erinevusi mullapinnas.
Et aga paljud külastajad viitasid ikka-jälle sellele, et meie katsepõllud on nende omadega võrreldes liiga head, otsutasime 1971. aastal Dexbachi kolida. Tollal polnud seal ühtki vaba põllulappi ning seetõttu pidime leppima kõnnumaaga, mis sobis üksnes lammaste karjatamiseks. See oli tunnistatud harimiskõlbmatuks. Aluskivimit kattis kohati üknes 5 cm paksune rohukamar, ning seetõttu ei tulnud kündmine kõne alla. Pidime kaaluma teistsuguseid viljelusviise.
Matthias K. Thunil oli Dexbachis juba 1966. aastast alates ligi 30 taruga mesila, kus ta korraldas vaatlusi, kuidas kosmilised rütmid mõjutavad mesilasperede elu ja tegevust. Nii tegime puudusest vooruse. Töötlesime pinnast freesiga, pritsisime preparaatidega ning külvasime meetaimed. Pärast õiestaadiumi töötlesime taimed haljasväetisena pinnasesse ning külvasime uued taimed. Selliselt, seemnestaadiumist loobudes saime kasvatada ühel aastal kolme meekultuuri järjest. Külvasime rapsi, tatart, rukkilille vaheldumisi erinevate ristikuliikidega.
Katsed ülalnimetatud põldudel jätkusid. Gisselbergi katselappidel tehtud mullaanalüüsid näitasid, et erinevad taimed muudavad – arvatavasti oma juureeritistega – mulla koostist. Raps tõstis mulla väävlisisaldust, rukkilill, nisulill fosforisisaldust, tatar kaaliumisisaldust, liblikõielised lämmastiku- ja kaltsiumisisaldust. Seega rikastas selline taimevalik mitmekülgselt mulda, olles heaks ettevalmistuseks järgnevatele kultuurtaimedele. Suhteliselt lühikese ajaga toimusid Dexbachi põldudel positiivsed muutused, pH väärtus tõusis ilma kaltsiumit lisamata 4,5-lt 5,8 ja 6-ni. Kolmandal aastal kasvatasime juba rukist, nisu ja köögivilja – ümbruskonna talunike suureks imestuseks. Vahepeal õnnestus meil katsepõldu suurendada 5 hektarini ning seetõttu loobusime Gisselbergi maadest.
Järgnevalt püüdsime kindlaks teha, kuidas reageerivad erinevad taimed mitmesugustele loomset päritolu väetistele. Katsetes kasutasime veise-, sea-, hobuse-, lamba- ja linnusõnnikust valmistatud komposti. Väetamiskatsed algasid sügisel komposti laialilaotamisega ja sügiskünniga. Selliselt ettevalmistatud maa oli kevadeks, nii külviks kui mahaistutamiseks hästi ette valmistatud, sest mullaorganismidel oli aega väetis huumuseks ümber töötada ja mullastruktuuri parandada. Sügisese ja kevadise väetamise võrdluskatsed näitasid selgelt kevadise väetamise kvaliteeti kahandavat toimet.
Väetamiskatsetest ilmnes, et hobusesõnnikukompost edendab parimal viisil kaera kasvu, kartuli puhul saavutasime otsustavat edu lambasõnnikukompostiga. Nisu, tomati ja maisi saagikusele ja saagi kvaliteedile avaldas parimat toimet kana-tuvisõnnikukompost. Lehttaimede nagu salati, spinati, rapuntsli ja kapsa puhul oli parim tulemus lehmasõnnikukomposiga. Seller, pastinaak ja juurseller eelistasid seasõnnikukomposti. Vaid porgand, sibul, porrulauk ja punane peet pidasid paremaks puht taimekomposti ilma loomsete lisanditeta, mis hoidis eemal ka kahjurid.
1997. aastal täiendasime võrdluskatseid lisaks kompostile mitmesuguste mineraalset ja loomset päritolu ainetega – kvartsi, savi, puusöe, puutuha, dolomiidi, munakoorte, sarve-kondijahu ja basaldiga. Katsepõlluks valitud maa-alal ei kasutatud kahe eelneva aasta jooksul mingit väetist, et erinevused saaksid paremini esile tulla. Ülalmainitud aineid lisasime mulda sügiskünni ajal. Katsetaimedeks olid redis, salat, rapuntsel, porgand, punane peet. Erinevused katsetulemustes olid kohati vägagi silmatorkavad.
Me pole suutnud veel kõiki katsetulemusi ja analüüse läbi töötada ning seetõttu saame esitada üksnes mõningaid tüüpilisi näiteid. Kompostimata sarve-kondijahu tagajärjeks oli lehtede kõrge nitraadisisaldus ühelt poolt ja madal C-vitamiini sisaldus teiselt poolt, ning ühel päeval avastasime, et kogu porgandipeenar on närbunud. Lähemal vaatlemisel avastasime, et hiired olid porgandid alt ära söönud. Teiste, kõrvalasuvate variantide puhul seda aga ei esinenud.
Sarve-kondijahu lisamisel taimekomposti oli nitraadi- ja C-vitamiini sisaldus normaalne. Puusöe ja tuha puhul ilmnes, et esimene sobib paremini juurtaimedele ja teine lehttaimedele.
1998. aasta sügisel täiendasime katsetes kasutatavate mineraalsete lisandite skaalat kaoliini, vilgukivi, kriidi, põldpao, diabaasi, laava ja basaldiga. Katsepõllud valmistasime taas ette sügisel. Kevadel külvasime päevalille, tatart, redist, punast peeti, porgandit, spinatit, salatit ja rapuntslit. Külvasime ja hooldasime vastavate kosmiliste rütmide järgi. Osa katsetaimi võtsime üles kaalumiseks ja analüüsideks, osa jätsime seemneid moodustama. Lehekasvu soodustasid mõjuvuse järjekorras laava-, basaldi-, dolomiidi- ja sarve-kondijahu. Mugulate suuruse seisukohast oli teistest tükk maad ees vilgukivi. Munakoored valmistasid pettumuse – nad pääsevad arvatavasti mõjule niivõrd aeglaselt, et nende mulda parandav toime ilmneb hiljem. Salati puhul olime imestunud, sest iga salatipea all, mis kasvas lupja ja lubjasarnaseid aineid saanud mullal, elutses priske aasatigu – nähtus, mida me aastatepikkuse katsekogemuse jooksul polnud veel tundnud. Sarve-kondijahu variandi puhul oli neid iga salatipea all 2-3 ning peal veel mitmeid. Need mõlemad variandid andsid ka lehtede suurima nitraadisisalduse.
Seega soovitame aednikele üha uuesti, et nad neid väärtuslikke loomseid aineid eelnevalt kompostiksid ega tarvitaks neid oma hilisemaks pahameeleks otse taimede väetamiseks. Kompostimisprotsessis muudetakse nende ainetega veel seotud loomsed omadused taimekasvujõududeks, vältides sellega kahjurite ligimeelitamist.