Meest ja mesilastest

Mesilast eristab teistest putukatest see, et ta ei kuulu „normaalsesse” evolutsiooniahelasse, sest siis oleks ta integreeritud putukariigi kaheteistkümnesse suurde gruppi. Mesilast tuleb vaadelda kui uusloomingut juba olemas olnud putukaliigist. Kui inimkonna areng jõudis ajajärku, kui tuli saavutada mina-elamus, siis vajati selleks substantsi, mis seda arengusammu üldse võimaldaks. See substants pidi pärinema õitest ja olema kindlate omadustega. Vanades müsteeriumipaikades aretati selleks viigiherilasest mesilane, kes valmistab vajalikku substantsi – mett. Tollal kasutati mett toiduks  müsteeriumitemplites, et võimaldada oma mina läbielamist.

 pilt_33.jpg

 

Kui eelmise sajandi 80. aastate alguses levis üle kogu maailma varroalest, sai kiiresti selgeks, et selle „haiguse” vastu pole lihtsat ravivahendit. See tõsiasi sundis paljusid mesinikke küsima: mida me oleme valesti teinud, et meie mesilased on haigustele niivõrd vastuvõtlikuks muutunud? Mõttekäike oli erinevaid. Tollal hakati omistama tähtsust ka keskkonnaküsimustele, sest tehti kindlaks, et paljud taimeliigid kaovad. Seetõttu arvas osa mesinikke olevat üheks põhjuseks taimeliikide kadumise. Nii otsustati lahti öelda kujutlusest, et mesilaste põhiülesanne on inimest meega varustada. Arvati, et niisugune „materiaalne” suhtumine kahjustab inimese ja mesilase vahelist mõistmist. Palju rohkem hakati pooldama seisukohta, et mesilasi vajatakse tänapäeval eelkõige õite tolmeldamiseks, ning mesi on seejuures vaid meeldiv ja hästimaitsev „lisand”.

Kui mesinikud kohtuvad loengutel või ühisüritustel, siis võib vaheaegadel või õhtuti toimuvate vestluste jooksul ikka ja jälle täheldada, et tegevmesinikele on meel mõistetavalt endiselt suur väärtus. Üks põhiteema on meesaak, ja tihti saadakse vaimustunud kolleegilt kingiks purgitäis ta head mett. See on loomulikult sõbralik Ĺľest. Sain mesinike kokkusaamisel talvel kolm aastat tagasi kingiks meepurgi, mis tegi lühikese aja jooksul läbi huvitava muutuse. Ühes ja samas purgis oli tekkinud kaks meesorti. Pildil on hästi näha, et vasak purk sisaldab erinevaid meesorte. Keskmine purk pärineb samast ajast, parem on neli nädalat vana. Keskmine ja parem purk sisaldavad meie Dexbachi mesilaste mett.

pilt_27.jpg 

 

Mis on juhtunud? Räägitakse küll, et mesilane külastab korjelennu ajal vaid sama liiki taime õisi. Et aga tarus elab tuhandeid korjemesilasi, siis korjavad nad nektarit erinevatelt õitelt. Nii näiteks korjavad ühed valgelt ristikult nektarit, teised seevastu mesikastet. Või siis korjavad kõik mesilased kõigepealt nektarit, ja kui mesikaste tekib, siis viimast. Nii vurritatakse järgmisel korral erinevaid meesorte koos. See pole iseenesest mingi probleem, kui mesinik hooldab mett pärast vurritamist õigesti.

Mesilastel ei ole eraldi „meeladusid” spetsiaalselt iga sordi jaoks, vaid nad täidavad kärjekannud lõpuni sellega, mida korjetaimed annavad, ja kui mesi on valmis, kaanetavad kannu. Mesinik avab kannud ning vurritab need tühjaks. Kui jälgida tähelepanelikult vurritamist, siis võib märgata, et vurri põhjas on näha erivärvilist mett. Nüüd peab olema selge, et mesinik ei tohi mee hooldamisel segamist unustada. Nii segunevad erinevad meesordid hästi ja teisalt juhatatakse sisse õige suhkrustumine. Segamist korratakse senikaua, kuni segamismõla või -spiraali järel tekib vagu, mis valgub aeglaselt täis.

Imelikul kombel on nii mõnigi mesinik seisukohal, et segamisest pole mingit kasu, ja nad loobuvad sellest. Siis on tulemus käegakatsutav. Meile on teada vaid vähesed meesordid, mis on nii vedelad nagu robiiniamesi ja ka jäävad pika aja jooksul selliseks, nii et segamisest võiks loobuda. Samamoodi käituvad ka mõned lehemeed. Muidu tuleks õie- ja segamett kindlasti segada, et need peenekristalliliselt suhkrustuksid, sest vaid nii säilitavad ja avavad need oma aroomi ja maitse parimal viisil. Tegu on seega ühe faktoriga mee kvaliteedi kujundamisel. Kui mesinikul õnnestub mee võtmine korraldada õie- või viljapäeval, siis loob ta parima aluse selleks, et ta meest saaks hästi talutav substants, teatud liiki müsteeriumitoit.

Pärast vurritamist lastakse meel 1-3 päeva „settida”, et õhumullid ja vahaosad tõuseksid pinnale, kust need labidakesega kokku tõmmatakse. Seejärel eemaldatakse valge vaht lusikaga. Segamist alustatakse mõla või spiraaliga serva poolt, liigutakse spiraalikujuliselt keskele ja siis jälle keskelt tagasi. Kui seda teha hommikul ja õhtul igas anumas 2-3 minutit, võib mee mõne päeva pärast purki panna.

pilt_29.jpg  

 

Üha rohkem algajaid mesinikke lasevad mesilastel sülemleda, et oma mesilassõbralikku mesilat üles ehitada. Nii küsitakse sageli, miks sülem tarust jälle lahkub või on koguni ilma mesilasemata.

Üks näide selle kohta. Sülem ripub 1,5 m kõrgusel raskuse all kaarduval puuoksal. Mesinik toob sülemikasti, sätib selle sülemi alla, lööb tugevalt oksa pihta ning sülem kukub kasti. Kast suletakse kaanega, avatakse lennuava ja asetatakse täpselt selle koha alla, kus sülem rippus. Mõne aja pärast tulevad esimesed mesilased lennuavast välja, avavad lõhnanäärmed ja hakkavad tiibadega ventileerima. Nii aitavad nad veel ringilendavatel mesilastel sülemikasti leida.

pilt_31.jpg  

 

Kui sülem on tunni aja pärast veel kastis, siis on mesilasema sülemiga kaasas. Kui sülem lahkub kastist ja koguneb endisesse kohta, siis ei olnud mesilasema esimesel löömisel kasti kukkunud ning löömist tuleb korrata. Kui ei oodata, siis võib juhtuda, et sülem jääb ilma emata, sest viimane on jäänud mõne teise mesilasega oksale rippuma. Sülemikasti võib välja jätta õhtuni, seejärel asetatakse see hästi õhutatuna jahedasse pimedasse ruumi, et tühjendada selle sisu järgmisel päeval vastu õhtut uude elukohta.

pilt_30.jpg 

 

Tihti tehakse viga, kui sülemit söödetakse öösel pimedas ruumis. Selline sülem lahkub väga kergesti uuest elukohast, kui neile selle juures miski ei meeldi. Kui neil on vähe toitu, siis jäävad nad tavaliselt paigale. Uut eluaset tuleks eelnevalt gaasileegiga töödelda, siis lõhnab see taruvaigu ja vaha järele, mis on mesilastele väga meelepärane.

Et sülemit paigal hoida, tuleks tarusse panna kärjeraamid, et sülem saaks rippuda. Valmis kärjed või vaheseintega raamid sülemile eriti ei meeldi. Mõne päeva pärast tuleks sülemile sööta anda. Sellest võib loobuda üksnes siis, kui on väga hea korje. Kui sülem pole saanud ülesehitusfaasis piisavalt sööta, ei arene ta hästi.

Külvikalender 2010

Tagasi avalehele >>


Kõik sellel veebilehel avaldatud materjalid on kaitstud autoriõigusega. Mitte ühtegi väljaande osa ei ole lubatud reprodutseerida ega paljundada elektroonilisel, mehaanilisel ega mõnel muul viisil ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
© Aussaattage-Verlag Thun & Thun OHG
© Eesti Biodünaamika Ühing
© Kirjastus PreMark