Mesilaste pidamine tänapäeval
Kui autoga maal ringi sõita, võib näha nii kaugel, kui pilk ulatub, suuri õitsvaid rapsipõlde, mis imepäraselt lõhnavad. Lähemal vaatlusel võib aga märgata, et vaatamata tohutule õiemerele pole näha mesilasi lendamas. Vaid mõnel üksikul päeval, kui on piisavalt sadanud ja ööd on soojaks muutunud, sobib raps mesilastele nektariallikaks. Huvitaval kombel asusid Euroopas vanasti suured rapsikasvatuse piirkonnad alati mere läheduses, kus kõrge õhuniiskus koosmõjus soojusega ergutas tugevalt nektarivoolu. Neil aladel said mesinikud muinasjutulisi saake. Kui niisuguse mee eest õigesti hoolt kanti, oli nõudlus mee järele nii suur, et sellega tuldi vaevu toime.
Rapsipõllud Hessenis.
Kuidas siis meega õieti ümber käia? Nagu iga teise õiemee puhul, tuleb ka rapsilt korjatud mesi lasta suuremas osas kaanetada. Mesi on võtmiseks valmis, kui kärge horisontaalasendis kergelt raputades mett välja ei pritsi. Varasemal ajal arvati, et rapsi- ja võilillemett ei tohi lasta täielikult kaanetada, sest see hakkab juba kärjekannus suhkrustuma ning pole enam vurritatav. Niisugune arvamus pärineb küll mesinikelt, kel polnud tahtmist kaanetist enne vurritamist eemaldada. Kui mesinik tahab saada kvaliteetset mett, peab ta laskma kärjed võimalikult ulatuslikult kaanetada, et kärjekannudes toimivad jõud saaksid meele hästi mõjuda.
Kaanetatud meekärjed.
Pärast vurritamist tuleks meel lasta üks kuni kaks päeva seista, et õhumullid ja vahaosakesed tõuseksid pinnale, kust need eemaldatakse. Nüüd algab kõige tähtsam osa – mee segamine. Selleks võib kasutada kolmnurkset pärna-, pöögi- või vahtrapuust segamismõla, küljelaiusega 4-5 cm, või siis segamisspiraali. Juba pikemat aega on olemas mitmesuguseid „turboseadmeid”, mis peaksid mesiniku tööd kergendama ja seda nad ka teevad. Kuid kahjuks on tihti nii, et neid kasutades mesi enam ei tahkestu. Tarbijale võib see kindlasti meeldida, ent küsida tuleks, kuidas see mõjutab mee kvaliteeti. Meelt, mis pärast segamist enam ei suhkrustu või tahkestu, on võetud võime kristalliseeruda, seega üks mee olulisemaid omadusi. Pärast segamist puumõla või segamisspiraaliga – alustatakse anuma servast, liikudes spiraalikujuliselt keskele – suhkrustub mesi peente kristallidena. Selline mesi sulab keelel kui või ja avab kogu oma maitseskaala. Enesest mõista hoitakse mett seejärel pimedas ja jahedas.
Lisaks rapsile on hakatud üha rohkem kasvatama maisi. Mesinikena võiksime selle õietolmurikka taime üle tegelikult rõõmu tunda, kuigi on teada, et tuultolmlejate õietolmul pole mesilaste jaoks soovitud toiteväärtust. Ent mida pakuvad need suured rapsi- ja maisipõllud mesilastele lisaks õienektarile ja õietolmule? Tohutus koguses taimekaitsevahendeid, ilma milleta ei saaks neid sel viisil üldse kasvatada. Kuigi niisugused taimekaitsevahendid on tänapäeval mesilastele „kahjutud” - ent mida see siiski tähendab? Kui korjemesilane nendega kokku puutub või nektari ja kasteveega endasse võtab, jääb ta ellu. Ent kuidas mõjuvad nende ainete ka väga väikesed kogused pika aja jooksul haudele ja tulevastele generatsioonidele? Kas tänapäeva mesilaste rohkeid haigusi ja nõrka tervist ei saa nende arvele kirjutada? Kõigile neile küsimustele ei osata siiani veel vastata.
Õitsev mais.
Üha enam inimesi on hakanud omistama väärtust keemilistest ja tervist kahjustavatest ainetest vabale toidule. Seetõttu on hüppeliselt kasvanud mahepõllumajanduslikult haritava maa hulk. Mesinikena peaksime hoolt kandma, et ka mesilased leiaksid tulevikus eest tõeliselt puhtad, keemilistest võõrainetest vabad korjealad.
Seoses geentehnoloogiliselt muundatud taimedega küsitakse palju, milline on nende mõju mesilastele. Lõplik vastus küsimusele puudub. Ent kui jälgida, mida kompetentsed inimesed sel teemal räägivad, siis võib igaüks luua endale pildi neist probleemidest. Nii võib endale hästi ette kujutada, et geneetiliselt muundatud mais, mis tekitab sigadel sigimatust, ei tõsta õietolmu allikana küll mesilaste viljakust, pigem vähendab seda. Ka inimene, kes sööb sigimatust seast valmistatud mahlakat šnitslit, võtab oma organismi nõrgendavad mõjud, mis sigade puhul viisid viljatuseni. Kui tahame terveid mesilasi, peame neile pakkuma ehtsaid ja terveid taimi.
Albert Einstein on väljendanud selle kohta väga realistlikult: „... kui mesilased maalt kaovad, jääb inimesel elada vaid neli aastat. Pole mesilasi, pole tolmeldamist, pole taimi, pole loomi, pole inimesi.”
Külvikalender 2009