Vesi taimekasvatuses

Juba viis aastakümmet tagasi näitasid meie katsed, et ühtlasel kunstlikul niisutamisel kaob kosmiliste rütmide mõju ning taimekasvus ei ilmne peaaegu mingeid erinevusi. Seevastu siis, kui sama või suurem veekogus sajab vihmana, jäävad rütmierinevused alles. Kas vihmavesi on seotud kosmiliste sündmustega tugevamalt kui kaevuvesi? Või sajab vihma kosmiliste suhete tõttu ja nii tekib parem seos?

Näib, et see, kuidas taimed saavad vajalikku niiskust, mängib väga olulist osa ja ei saa sugugi öelda: vesi on vesi, ükskõik kust see pärineb.

Kui võtta tõsiselt väitlusi ja väiteid, mis mõjutavad meedia kaudu meie elu, siis peaks uskuma, et vähemaks jääb kõike peale õhusaaste. Raha kaob „olematusesse”, naftavarud ammenduvad, joogivett jääb aina vähemaks, allikad kuivavad, kaevud tuleb puurida sügavamaks, sest põhjavee tase langeb. Kuhu on kadunud vesi, kas see kaob samuti „olematusesse”? Seda see loomulikul ei tee. Aga kes on Veneetsias Markuse väljakul jalad märjaks teinud, teab, et merevee tase on tõusnud. Seda ei põhjusta kindlasti üksnes sulavad liustikud ja polaarpiirkonna jäämassid.

Kui vaadelda, kuidas vesi on maakeral jaotunud, siis on tegemist kahesuguse veega – maapealse ja maa-alusega. Maapealse vee moodustavad ookeanid, järved, jõed, pooluste ja mägede liustikud. Viimased pärinevad veel jääajast ning sulavad aegamööda ära. Liustikud kasvavad talvise lume tõttu küll mõneti juurde, kuid suvine sula on suurem kui talvine juurdekasv. Merevett ei saa soolasisalduse tõttu joogi- või põllumajandusliku veena kasutada. Siiski aurustub ookeanide tohutult pinnalt uskumatu veekogus, mis teatud hetkel vihmana jälle maale langeb. Ent ilmselt on vihma iseloom muutunud. Pikalt kestvat, rahulikku ja viljakust andvat vihma, mis harva kahju tekitab, ootame viimastel aastatel asjatult. Selle asemel kontsentreerub vihm väiksele maa-alale. Seal põhjustab see tihti – enamasti koos tormituulega – üleujutusi. Teistest regioonidest läheb vihm aga kaugelt mööda. See tekitab olukorra, et aladel, kus on tegeletud põllumajandusega iidsest ajast, ei saa enam hakkama kunstliku niisutamiseta. Siin ei räägita muidugi kõrbetest. Veepuudus on märgatav eriti neil muldadel, kus maad ei harita – silmas pidades just huumusemajandust - kuigivõrd optimaalselt, aga ka liivastel muldadel, kus huumusemajandus on niikuinii omaette kunst.

Maa-alust vett tunneme eelkõige põhjaveena. Maa all eksisteerib samuti teatud veeringlus, mis kulgeb läbi kindlate piirkondade ning eri kohtades tõuseb vesi allikatena maapinnale. Allikatest algavad ojad ja jõed, kus maa-alune vesi seguneb teel mere poole maapealsega. Kui maa sügavustest pärinev vesi läbistatakse valguse, õhu ja soojusega, saab sellest elav, viljakust andev vesi.

Selle kohta saime tõendust juba õige alguses, kui valmistasime Gisselbergi katsepõldudel räni- ja sarvesõnnikupreparaate.  Algul võtsime selleks vett Lahni jõest, sest see asus meie vahetus läheduses. Ent kuna vee kvaliteet oli väga muutlik, mida näites ka kerge vahuteke, otsustasime puurida kaevu. Mõne katse järel tegime kindlaks, et kaevuvesi oli preparaatide valmistamiseks hea alles siis, kui oli olnud vähemalt üks päev valguse ja soojuse käes. See näitas ilmekalt, et taimekasvatuses tuleb teha vahet maapealse ja maa-aluse vee vahel.

Milline oleks siis mõistlik viis taimi veega varustada, kui vihma ei saja?

Kõige lihtsam on puurida kaev ja vihmutada põlde võimsate veekahuritega. See on küll lihtsaim, kuid ka halvim viis. Veekahurid vajavad tohutus koguses vett, mis alandab veelgi põhjavee taset. Vaatamata sellele, et vesi lendab pihustatuna mitu meetrit läbi õhu, on see ikka liiga külm. Tavaliselt töötavad veekahurid nii päeval kui ka öösel. Kui neil lastaks töötada vaid öösel, oleksid need märksa efektiivsemad, sest öösel salvestab maa vett paremini kui päeval ja ka aurustumine on väiksem. Kastmisel, toimugu see kuidas tahes, tuleks alati püüda kasutada maa sissehingamisjõude, mis on öösel aktiivsemad. Päeval, eriti ennelõunal, hingab maa välja ning kastmine pole nii efektiivne.

pilt_40.jpg

Vihmutamisel on ka teised puudused. Mulla ülakihis tekib kergesti väljapesemine ning on tendents moodustada horisonte umbes 30 cm sügavuses. Tihenemine võib olla nii tugev, et taime juured ei suuda sellest enam läbi tungida. Vaatamata olemasolevale niiskusele on sellise mulla veereĹľiim rikutud.

pilt_41.jpg

Elegantsemat meetodit rakendatakse mõnel kõrbealal. Kui seal kasutada üksnes vihmutamist, tekiks lühikese aja jookul soolastumine. Nii tuleb leida teisi lahendusi nagu näiteks Sekemi farmis Egiptuses. Vett saadakse samuti puurkaevudest, kuid see voolab mööda pikki õhule ja valgusele avatud kanaleid. Soojuse ja valgusega läbistatud vesi juhitakse põllule ning see imbub seal aeglaselt mulda. Sellist lahendust saab kasutada küll vaid horisontaalsetel põldudel, kuid see on taimedele ja mullale oluliselt parem. Et tundma õppida niisugust niisutamismeetodit, ei pea lausa kõrbesse minema. Seda võib leida ka Põhja-Itaaliast Po tasandikult, kus kasvatatakse ulatuslikult riisi.

On palju põhjusi, mis takistavad selliste meetodite kasutamist. Põhjavesi võib asuda liiga sügaval, põllud on liiga kaldu, ei ole lubatud rajada puurkaevu. Siis ei jää talunikul üle muud kui kanda hoolt mullaviljakuse eest. Huumuserikas muld, mida on õigel ajal, tavaliselt sügisel väetatud kompostiga, peab olema nii sügav, et taimed leiavad sellest piisavalt niiskust ka siis, kui ei ole nädalaid sadanud.

Suurepärane abivahend niiskuse reguleerimiseks on kõblas. Kui kõblata hommikul ja ennelõunal, siis aidatakse mullapinnal välja hingata – kui see on liigniiske, kõblatakse ennelõunal. Kui muld on liiga kuiv, tuleks kõblata pärastlõunal või õhtul. Nii toetatakse maapinna sissehingamisjõude ning maa suudab niiskust paremini siduda ja taimedele kättesaadavaks teha.

Kõplamisel tuleks alati silmas pidada üht olulist aspekti. Kõplamisel avatakse mullapind õhule. Et õhk sisaldab põhiliselt lämmastikku, seovad mulla mikroorganismid seda endaga. Nii on igasugune kõplamine, eriti juurepäeval, kerge lämmastikväetis. Seetõttu reageerivad paljud taimed kõplamisele hästi, mida on näha ka nende lehtede jõulisest rohelisest värvist. Kõplamiskatsetel Gisselbergis ja Rauischholzhauseni ülikoolis olid erinevused värvis nii suured, et külastajad pidasid neid väetamiskatseteks lämmastikuga. Loomulikul ei tohi unustada, et kõplamine kosmiliste rütmide järgi toetab vastavat viljaorganit.

Suur tähtsus on samuti õhuniiskusel nii koduaias kui ka põllumajanduses. Taimed oskavad õhuniiskust hästi ära kasutada. Kõige parem on seda jälgida soojal aastaajal kaste tekke puhul. Tavaliselt on nii, et kui öösel ja hommikul on tekkinud kaste, siis võib eeldada, et päeval ei saja. Kui hommikul kaste puudub, võib arvestada vihmaga.

 pilt_43.jpg

Kui hommikutundidel, enamasti pärast kella 10 tekib kerge tuulehoog, voolavad kastepiisad mööda varsi alla. Siis võib näha, et maapind ümber taime on niiske.

Külvikalender 2010

Tagasi avalehele >>


Kõik sellel veebilehel avaldatud materjalid on kaitstud autoriõigusega. Mitte ühtegi väljaande osa ei ole lubatud reprodutseerida ega paljundada elektroonilisel, mehaanilisel ega mõnel muul viisil ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
© Aussaattage-Verlag Thun & Thun OHG
© Eesti Biodünaamika Ühing
© Kirjastus PreMark