Maria Thun ja tema elutöö
Seoses Külvikalendri 50. juubeliväljaandega oli eelmise aasta kalendris juba juttu Maria Thuni elust ja elutööst. Põhjus, miks me ka tänavuses kalendris sel teemal pikemalt räägime, on Maria Thuni lahkumine meie hulgast 2012. a 9. veebruari hommikutundidel, mõni kuu enne oma 90. sünnipäeva. Ehkki mitte ootamatu, polnud see hetk meile kerge.
Juba viie aasta eest oli ta kogu oma töö üle andnud järgmisele põlvkonnale, Christinale ja Matthiasele. See võimaldas tal veel tükk aega vastutuse koormast vabana saata abistaja ja nõuandjana meie jätkatud katsetegevust.
Maria Thun 1922-2012
Maria Jung 1941.a. M. Thun laste Christina ja Matthiasega 1952. a.
Sündinud 24. aprillil 1922. a Marburgi lähedal, möödus tema lapsepõlv vanemate väikeses talukohas. Kodus valitses rangus ja varane töökasvatus, sest väikesest majapidamisest ei olnud kerge ära elada. Oma isalt õppis Maria Thun taimede ja loodusnähtuste vaatlemist, mis mõjutas tugevalt tema tulevast elu ja tegevust. Tema elu oluliselt kujundanud sündmus oli kohtumine kunstnik Walter Thuniga 1940. aastal. Walter Thuni kaudu õppis tollal veel Maria Jung tundma Rudolf Steineri rajatud antroposoofiat. Nii Walter Thuni maailmakäsitlus kui ka viis, kuidas ta seda esindas, vaimustasid Maria Jungi nii, et lühikese ajaga oli tal selge, et kui ta üldse kellegagi abiellub, siis üksnes selle kunstnikuga.
Abielu sai teoks keset sõjaaega, 1943. aastal. 1945. a, pärast tütre Christina sündi, kolis Maria Thun sõja jalust tagasi Marburgi. Sõbrad aitasid tal leida elupaiga. Sõja lõppedes jõudis Walter Thun tagasi pere juurde. Kui 1948. a sündis poeg Matthias, kes osutus kaugeltki mitte rahulikuks lapseks, muutus elu väikeses korteris nii kitsaks, et ateljeenurgaks ruumi enam ei jätkunud. Olukorra päästis perekonnasõber, kes andis Walter Thuni käsutusse pööningukambri, kus ta sai oma kunstnikuteed segamatult jätkata.
Kui lapsed suuremaks kasvasid, saabus aeg, kus Maria Thun sai rohkem pühenduda biodünaamilisele põllumajandusele. Ta osales biodünaamilise põllumajanduse uurimiskeskuse korraldatud üritustel, mille käigus tekkis tal iga kord nii palju ideid ja küsimusi, et suutis vaevu ära oodata, mil saab oma uusi teadmisi aias rakendada.
Neil kokkusaamistel tutvus ta Franz Rulniga, kellest oli juttu juba eelmise aasta kalendris. Franz Rulni mõjutas Maria Thuni järgnevat tegevust väga oluliselt. Tänu oma isale oli tema jaoks täiesti enesestmõistetav, et päikesel, tuulel, planeetidel jne on taimede kasvamisel oma osa. Rudolf Steiner oli 1924. a Koberwitzis peetud põllumajanduskursusel, mis pani aluse biodünaamilisele põllumajan-dusele ja millest ka Franz Rulni oli osa võtnud, viidanud sellele, kuivõrd oluline on harida maad nii, et kosmilised mõjud muutuksid mulla kaudu taimedele kättesaadavaks. Selle teadasaamine tekitas Maria Thunis vaimustust.
Et biodünaamilised viljelejad saaksid kosmilisi mõjutusi paremini oma töös kasutada, oli Franz Rulni hakanud välja andma kalendrit. Tegu oli väga üldiste soovitustega, eriti külviaegade osas, kuid oli muidki nõuandeid, sekka vanu talupojatarkusi. Ka Maria Thun hakkas külvama Rulni kalendri järgi. Nende katsete tulemustest rääkisime põhja-likumalt eelmise aasta kalendris.
Aja jooksul katsete hulk üha kasvas ning tekkis vajadus suuremate katsepõldude järele. Tollane põllumajanduse struktuur põhines arvukatel väike- ja pereettevõtetel, ning seetõttu oli peaaegu võimatu leida vaba maalappi. Maria Thunil oli siiski õnne, talle anti võimalus kasutada Marburgi lähedal Gisselbergis üht suuremat põldu, kus ta sai korraldada ulatuslikumaid katseid.
Gisselbergi katsepõld.
Maria Thun rääkis oma katsetest ja edust erinevatel üritustel ning loomulikult tahtsid huvilised tulemusi oma silmaga näha. Nii mõnigi külastaja leidis need olevat ülimalt huvitavad, kuid küsimusi tekitas suur töömaht. Tollal oli tavaline, et idanevusteste tehti klaaskaussides vees, sest erinevused ilmnevad juba idanemisfaasis. Ka Maria Thun oli teinud selliseid katseid, kuid ei olnud neist eriti vaimustatud, sest need ei võimaldanud jälgida taimede kasvu idemisfaasist kaugemale. Tema jaoks oli taime reaktsioon kosmilisele konstellatsioonile üksnes siis piisavalt kõnekas, kui taimel oli lastud kasvada kuni seemnete valmimiseni, sest alles järgmise aasta külvi puhul ilmneb seemnete tegelik kvaliteet.
Ühe sellise järgmise aasta külvi puhul Gisselbergi katsepõllul sai meile osaks üllatus. Külvasime maha oa eelmise aasta erinevaid külvivariante. Seemned hakkasid mõne päeva pärast idanema ja kasvama. Meie imestuseks ei idanenud sugugi kõik variandid. Arvasime, et peame neile veidi aega andma, sest osa seemneid idaneb ju hiljem, kuid nii see siiski ei olnud. See oli meile tõeliseks mõistatuseks. Vaatasime eelmise aasta märkmeid ja astronoomilist kalendrit ning avastasime, et mitteidanevad seemned pärinesid taimedelt, mille külv oli tehtud planeetide varjutuse ajal. Hakkasime katseks täiesti sihipäraselt niisugustel aegadel külvama, järgmise aasta külv näitas taas selliste seemnete idanemisvõime kadu. Sarnased tulemused ilmnesid ka siis, kui külvati soodsal ajal, kuid seemnesaak korjati planeetide varjutuse ajal. Need korduvad kogemused viisid meid järeldusteni, et saagi koristuse aeg on tegelikult samavõrd tähtis kui soodne külviaeg.
Neist katsetest kuulis professor dr Eduard von Boguslawsky Giesseni ülikoolist, kes on tuntud kui biodünaamilise ja maheda viljelusviisi esimesi teaduslikke põhjendajaid ja propageerijaid. Tänu tema tegevusele nii uurija kui professorina tekkis terve põlvkond teadlasi, kes hakkas intensiivselt nende küsimustega tegelema. Oma Rauischholzhauseni mõisa katsepõldudelt olid tal samasugused tähelepanekud. Nii tekkis 1967. a tema ja Maria Thuni vahel väga viljakas koostöö, mis kestis üle 20 aasta. Korraldati ühiseid katseid, millest osa oli seotud kosmiliste rütmide mõjuga taimekasvule.
Meie katselappe Gisselbergis käis uudistamas üha rohkem talunikke ja aednikke. Vestlustes ja diskussioonides väljendati aga sageli kahtlust, kas selliseid ilmekaid tulemusi on võimalik saavutada ka kehvematel muldadel kui seda viljakas põllumuld Gisselbergis või kaua haritud ja korrapäraselt kompostiga väetatud aiamuld Marburgis. Hakkasime otsima paika, kus saaks ka seda järele proovida ning me leidsime selle.
Alates 1966. a oli meie mesila põhiliseks asukohaks kujunenud Dexbach. Mesilast allpool, nõlval, asus heinamaa, mida sai rendile võtta. Maria Thunil tekkis idee muuta see niit põlluks. Aluspinnaks oli kiltkivi murend. Pinnas oli nii kehv, et seda oli hinnatud vaid 10-14 punktiga. Võrreldes Gisselbergi 50-60 punktiga, rääkimata Rauschholzhauseni 80 punktiga, oli tegu tõeliselt lahja pinnasega.
Niisiis võtsime ette muuta see kesine niit millekski põllusarnaseks. Plaanis oli heinamaa esmalt niita, künda ja külvata roheväetis. Esimene töö õnnestus, kuid künda ei olnud võimalik, sest rohukamara alt tuli kohe vastu kiltkivi. Purustasime kamara freesiga, seejärel külvasime pärsia ristiku. Kui see oli kasvanud 15-20 cm kõrguseks, niitsime ja jätsime haljasmassi pinnakatteks, millest kasvas läbi uus ristik. Nii hakkas kiltkivile aegamööda tekkima paksem mullakiht. Kasutasime ka komposti ja mullatekke kiirenda-miseks lehmakoogipreparaati.
1970. a õnnestus meil Dexbachis osta väike talu. Endised omanikud olid välja kolinud, kuid põllumaad nad ei müünud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui pidime katseteks uut maad juurde harima, sest Gisselbergi katsepõlde saime kasutada vaid 1975. aastani. Erinevate mullatüüpide ja viljakusega seotud katsed kestsid neli aastat. See oli väga pingeline aeg, sest pidime pidevalt kolme koha vahel sõitma, et sarnaseid katseid erinevatel muldadel üheaegselt korraldada. Eriti põnevaks muutus asi siis, kui pidime biodünaamilisi preparaate kasutama. Kui need Dexbachis valmis segasime, pidima kiirelt teistele katsepõldudele sõitma, sest nende mõju kestab pärast segamist umbes neli tundi. 1975. a olid need katsed lõpetatud ja üheks järelduseks oli, et kosmiliste rütmide mõju ei sõltu mulla tüübist ega viljakusest.
Maria ja Walter Thun rõõmsate taluomanikena.
1970. a külastas meie Gisselbergi katsepõlde krahv Günther Finck von Finckenstein, kes oli üle võtnud 110 hektarilise mõisa majandamise Dürenis. Ta huvitus väga konstellatsiooniuuringutest ja nende rakendamisest praktilises põllumajanduses. Krahv von Finckenstein oli sellealasest tööst algusest peale vaimustatud ning püüdis meie katsetulemusi võimalikult kiirelt Dürenis rakendada. Maria Thuni jaoks oli sellest suur abi, sest nii oli võimalik näidata, et konstellatsiooniuuringute tulemusi saab rakendada ka suurtes põllumajandusettevõtetes. Krahv von Finckensteinist sai Maria Thuni kauaaegne toetaja, kes igal võimalikul hetkel talle appi tuli ja suuremate tööde ajaks ka teisi abilisi kaasa tõi. Tollest ajab pärinevad ka siiamaani kestnud sidemed Wedig ja Gyso von Boniniga, kes on meid Dexbachis palju aidanud, ning aidanud kaasa ka meie töö tunnustamisele praktikute ringkonnas.
Krahv von Finckenstein (keskel) Gisselbergis külas.
Alates koostööst professor Boguslawskyga muutus mõneti ka katsete sisu. Boguslawsky oli tutvunud Rudolf Steineri tollal juba raamatuna avaldatud põllumajanduskursusega ning oli imestunud, et nii paljusid Steineri soovitusi pole veel praktikas järele proovitud. Üks neist oli seotud umbrohuga. Et Maria Thun ei soovinud kasutada oma katselappidel herbitsiide, siis kulus tal suur osa ajast rohimisele. Kui professor ühe niisuguse aktsiooni ajal juhtus mööda minema, küsis ta, kas keegi pole siis Steineri soovitatud seemnete tuhastamismeetodit katsetanud.
1924. a põllumajanduskursuse järel oli tekkinud küll uurimisgrupp, mis püüdis Steineri soovitusi praktikas rakendada, kuid tollane majanduslik ja poliitiline olukord seda ei soosinud. Natside ajal oli aga biodünaamiline põllumajandus suisa keelustatud. Nii et biodünaamiline põllumajandus sai Saksamaal edasi areneda alles pärast teist maailmasõda.
Professor Boguslawsky küsimus ei andnud Maria Thunile rahu. Ta otsustas võtta oma katsetaimede hulka ka umbrohud. Lapsepõlvest ta teadis, et iga kultuurtaime juurde kuulub tüüpiline umbrohi. Katseid tehes oli tal aga jäänud mulje, et umbrohu kasv on seotud kindlate konstellatsioonidega. Ta valmistas katsepeenrad ette eri aegadel nii, et Kuu liikus iga kord erinevas tähtkujus, kuid ei külvanud ühtki kultuurtaime. Tema mulje leidis kinnitust. Ta lasi umbrohtudel kasvada kuni seemnete valmimiseni. Seemnete korjamisel sai meile osaks nii mõnigi huvitav kogemus, sest osa taimi puistas seemned maha oodatust varem.
Seemnete tuhastamine tuleb läbi viia kinnises koldes, lahtise tule puhul lendavad nad leegiga kokku puutudes lihtsalt minema. Järgnevalt ilmnes, et seemned tuleb tuhastada helehalliks või valgeks. Mustadena pole nad tuhastunud, vaid söestunud. Söestunud seemnetega ei saavutata loodetud tulemust. Samuti ilmnes, et edu saadab vaid põletamine puutules, mitte gaasi- või õlitules.
Hakates seemnetuhka kasutama, selgub tavaliselt õige pea, et seda on liiga vähe. Tuha koguse suurendamiseks sai katsetatud mitmeid võimalusi. Nende seas osutus detsimaalsete lahjenduste kasutamine kõige mõistlikumaks ja mõjusamaks. Tuhastasime paljusid meil kasvavaid umbrohte, ning võttis aega palju aastaid, kuni selgusid erinevatele seemnetele sobilikud tuhastamise ajad. Korjasime umbrohuseemneid varuks igal võimalikul juhul.
Juba oma isalt oli Maria Thun õppinud, et enne teravilja külvi tuleb põllul teha umbrohutõrjet. Selleks tuleb põld külviks ette valmistada, kuid mitte kohe külvata. Muld tuleb kinni rullida, sest umbrohi idaneb hästi vaid sõredas ja kinnirullitud mullas. Kui siis järgmise 10-14 päeva jooksul vihma tuleb, hakkab umbrohi idanema. Nüüd tuleb mulda veel kord harida, mille käigus võib mullas näha arvukalt umbrohuseemnete valgeid idusid. Mitmekordne äestamine võtab neilt kasvuvõimaluse. Alles nii ettevalmistatud põllule külvati teravili.
See võib tunduda küllaltki töömahukana, kuid nii saavutatakse tulemus, mis selle suurelt korvab. Sedalaadi umbrohutõrje kuulub juba kaua aega biodünaamilise ja mahepõllumajanduse tavatöövõtete hulka. Kui on soov kaasata kosmilisi konstellatsioone, võib kasutada mulla esmaseks harimiseks aega, kui Kuu liigub Lõvi tähtkujus. See paneb umbrohu eriti hästi idanema. Seevastu kui Kuu liigub Küti tähtkujus, idaneb umbrohtu oluliselt vähem.
Juba esimestel katseaastatel valmistas Maria Thun komposti, mida oli töödeldud biodünaamiliste kompostipreparaatidega. Neid kasutasid biodünaamilised viljelejad kõige enam. Kuid preparaatide komplekti kuuluvad ka pritsitavad sarveräni- ja sarvesõnnikupreparaat. Tollal teati nende preparaatide toimest ja kasutamisest niivõrd vähe, et paljud viljelejad kasutasid neid harva või loobusid neist üldse. Ka nõustajad ei olnud nende kasutamise viisis ühel meelel, ja nii pritsiti sarvesõnnikupreparaati põllule sügiskünni järel, sest arvati, et nii soodustatakse huumuse teket. Sarveräni pritsiti, kui üldse, kord aastas kõikidele taimedele. Et nende kasutamine ei andnud silmnähtavat tulemust, tekkis nii mõnelgi talunikul küsimus, kas nende valmistamiseks ja kasutamiseks kulunud vaev ja aeg end üldse ära tasuvad. Selliste kesiste tulemuste tõttu hakkas Maria Thun neid oma katsetöödes kasutama küllaltki hilja.
Esmalt alustas ta sarvesõnnikupreparaadiga. Pärast paljusid katseid selgus, et see preparaat pääseb kõige paremini mõjule kolmekordsel pritsimisel. Sarvesõnnikupreparaati pritsitakse mullale enne külvi, külvi ajal ja pärast külvi, või vastavalt enne väljaistutamist, väljaistutamise ajal ja pärast väljaistutamist. Nii orienteeruvad seemned ja istikud maapinnas paremini. See on niisiis preparaat, mis muudab maapinna seemnete või istikute jaoks tundlikuks. Katsed näitasid ilmekalt, et sarvesõnnikupreparaadi kasutamine sügiskünni ajal ei näita neid mõjusid, mida algusaastatel sellelt oodati. Sügiskünni ajal oleks mõttekas kasutada Maria Thuni väljatöötatud lehmakoogipreparaati, mis ergutab suurepäraselt mullaprotsesse.
Teine pritsitav preparaat on sarveräni. Seda ei võetud alguses üldsegi tõsiselt, sest kasutamisel ei nähtud enamasti mingeid tulemusi. Mõned talunikud kasutasid seda teraviljade puhul vahetult enne lõikust, sest arvati, et see kiirendab küpsemist. Ent juhtus vastupidine – kui rukist ei õnnestunud õigeaegselt lõigata ja vahepeal sattus olema väike vihmaperiood, mille rukis tavaliselt hästi üle elab, hakkasid terad viljapeast välja kasvama. See näitas, et ränipreparaat ei aidanud kaasa varasemale küpsemisele, vaid suurendas vitaalsust.
See kogemus ajendas Maria Thuni kasutama ränipreparaati vahetult enne viljapea moodustumist. Võrreldes pritsimata taimedega näitas see variant palju tumedama värviga lehti ja jättis üldse tugevama mulje. Preparaadi toime oli niisugusel kasutamisel hästi näha ning jäime huviga ootama lõikust. Lõikusel kaalusime kogu taime ja seejärel eraldi terad. Tulemus oli väga huvitav. Preparaat põhjustas lehtede ja viljapea 25% kaalulisa, terade puhul oli see vaid 5-8%. Pritsisime ka viljapäeval, enne- ja pärastlõunal, kuid saaki see ei suurendanud.
Kui rääkisime sellest teraviljaaretajatega, avaldasid nad arvamust, et kasvu saaks paremini mõjutada tundlikus kasvustaadiumis, kui teravili ajab välja teist lehte. Selles staadiumis määratakse ära viljapeade arv, s.t külgvõrsete arv. Seda teadmist rakendades pritsisime taimi sarveräni preparaadiga kahe lehe staadiumis. Juba kasvu ajal ja ka hiljem, lõikuse ajal, ilmnes, et see on täpselt õige hetk ränipreparaadi kasutamiseks.
Teravilja pritsimine sarveränipreparaadiga kahe lehe staadiumis.
Nüüd tuli veel kindlaks teha, millisel ajal päevast preparaati pritsida. Pärast paljusid katseid ilmnes, et parim aeg on kohe pärast päikesetõusu. Kuigi see pole paljude talutööde seisukohast just kõige mugavam aeg, peaks kuni 20% saagitõus ja terve taimekasv ebamugavused kuhjaga tasuma.
Järgnevatel aastatel leidsime sobilikud kasutusajad ka teistele taimedele nii põllumajanduses kui aianduses, ning see aitas tublisti kaasa sarveränipreparaadi kasutuselevõtule. Preparaatide alased uurimised andsid biodünaamilisele tööle olulise tõuke.
Kui biodünaamiliste preparaatide kasutamine õnnestub ühendada soodsate konstellatsioonidega, tasutakse selline lisatöö suurema saagi ja parema kvaliteediga. Kui tahta jõuda niisuguse saagi tõusuni intensiivpõllunduses, on see võimalik vaid oluliselt suurema väetisekoguse toel, mis samaaegselt nõuab ka intensiivsemat taimekaitset.
Matthias K. Thun
Külvikalender 2013